Sissejuhatus

Tallinna Tehnikaülikooli üleselt on kinnitatud üliõpilastele kirjalike tööde vormistamisnõuded ja viitamisjuhised. Eesti Mereakadeemia lähtub Tallinna Tehnikaülikooli kehtestatud nõuetest, mis on järgmised:
• Üliõpilaste kirjalike tööde koostamise ja vormistamise juhend, mis sisaldab üliõpilastööde Wordi tekstitöötlusprogrammi vormistamisnõudeid (reavahe, joondus, pealkirjade, tabelite, jooniste jmt vormistus).
• Üliõpilaste kirjalike tööde koostamise mall, mille abil saab vormistada tööd nõuetekohaselt, mallis tuleb vahetada vaid pealdis selliselt, et lisandub Tallinna Tenikaülikool Eesti Mereakadeemia.
• Viitamine, mis sisaldab kasutatud allikatele (sh elektroonilised allikad) viitamise soovitused;
• Üliõpilastöödes kasutatud trüki- või elektrooniliste allikate viitenimekirja koostamiseks.
Eesti Mereakadeemia „Lõputööde koostamise ja vormistamise juhendis“ on selgitatud üliõpilaste kirjalike tööde põhimõtteid. Juhendis ei käsitleta üliõpilastööde tekstitöötluse vormistamisjuhiseid. Juhendiga sätestatakse kirjalike tööde põhiteksti kiri (Times New Roman), mahud (lehekülgede arv), lõputööde peatükkide ja teadusallikate arv, viitamisstiil (nime-aasta).
Juhend on kohustuslik kõikidele üliõpilastele ja rakendamiseks ka õppejõududele, lõpu- ja magistritööde juhendajatele, retsensentidele ning kaitsmiskomisjonide liikmetele.

1. Üliõpilaste kirjalike tööde põhinõuded

Üliõpilaste kirjalikeks töödeks on kõik need tööd ja ülesanded, mis vormistatakse ning esitatakse kirjalikult paberkandjal või elektroonsel kujul (essee, referaat, praktikaaruanne, kursusetöö, lõputöö, magistritöö, muu kirjalik töö). Kirjalike tööde kaudu avaldub üliõpilase valdkonnaalane orienteerumis- ja analüüsimisoskus ning üldistusvõime, lähtuvalt valitud erialast.

Essee on vabas vormis mõttearendus, milles esitatakse oma tõlgendusi uuritava teema kohta. Referaat on kokkuvõtlik ülevaade konkreetsel teemal kogutud algmaterjalidest, teadusartiklitest või uurimistulemustest. Praktikaaruandes esitatakse praktikakoha üldiseloomustus, kirjeldatakse ülevaatlikult üliõpilase konkreetseid tööülesandeid, praktika käigus omandatud uusi teadmisi, kogemusi ja oskusi ning läbitud praktika vastavust kehtestatud eesmärgile. Kursusetöö on empiiriline lühiuurimus, mis tähendab ühe või mitme teadusmeetodi kasutamist ja tulemuste esitlemist. Lõputöö on teoreetilise, empiirilise või rakendusliku suunitlusega teaduslik töö, kus üliõpilane demonstreerib omandatud erialaseid teadmisi, loogilist mõtlemist, argumenteerimisoskust ja tulemuste põhjendamise oskust.

Kirjalikest töödest selgub, kuidas üliõpilane oskab iseseisvalt uurimisprobleemi püstitada, adekvaatsete uurimismeetodite abil seda analüüsida ja tõlgendada tulemusi. Kirjaliku töö nõuded on esitatud konkreetse õppeaine hindamiskriteeriumites. Iga kirjaliku töö kohta antakse hinnang nii töö sisu kui ka vormistusliku osa kohta. Kirjalik töö, mida üliõpilane õpingute jooksul iseseisvalt teeb, peab olema viidatud ja vormistatud juhendi järgi.

1.1 Kirjalike tööde mahud

Essee enamlevinud pikkuseks on 5-7 lehekülge, referaadil 12-15 lehekülge, praktikaaruandel 15-20 lehekülge, kursusetööl 20-25 lehekülge (tiitellehest kuni lisadeni). Muude kirjalike tööde (ülesanne, aruanne, projekt, äriplaan jms) nõuded määrab ainet õpetav õppejõud.

1.2 Lõputöö mahud

Lõputöö eesmärgiks on erialaga seonduvate uurimisprobleemide püsitamise, analüütilise käsitlemise ja tulemuste tõlgendamise oskused ning omandatud hoiakute ja väärtushinnangute esitamine. Lõputöid on nii teoreetilisi, empiirilisi (rakenduslikke) ja õigusteaduslikke.

Teoreetilise töö eesmärgiks on teooriale uudne lähenemine, olemasolevate teoreetiliste käsitluste analüüsimine ja nende alusel uudse lähenemise väljatöötamine ning esitamine. Empiirilise (rakendusliku) töö eesmärgiks on mingi nähtuse või objektidega seonduvate probleemide väljaselgitamine ja lahenduste otsimine, olemasolevate teoreetiliste ja empiiriliste allikate analüüsimine, empiirilise uuringu teostamine, tulemuste analüüsimine ning hinnangu andmine. Õigusteadusliku töö eesmärgiks on mingi õigusvaldkonnaga seonduvate probleemide väljaselgitamine ja lahenduste otsimine, olemasolevate õigusaktide ja juriidiliste allikate analüüsimine ning tulemuste alusel tõlgendusmeetodeid kasutades, uurimisprobleemile lahenduse leidmine.

Eesti Mereakadeemias on tavapärasemad praktilise suunitlusega uurimused (empiiriline/rakenduslik töö), mille käigus analüüsitakse terviklikult valdkonna aktuaalseid teoreetilisi seisukohti ning teostatakse praktilistest probleemidest lähtuvalt empiiriline uuring. Lõputööl peab olema avaram rakenduslik väärtus. Erandkorras kasutatakse ametiasutuste tellimustel lõpu- või magistritöödes piiratud juurdepääsuga või riigisaladust sisaldavat teavet. Sellisel juhul tuleb tööle seada osaline või täielik juurdepääsu piirang.

Lõputöö tuleb koostada üliõpilastel, kelle õppekava osa on lõputöö. Lõputöö peab vastama kõikidele lõputöö õpiväljunditele. Lõputöö kaitsmine toimub avaliku kaitsmisena selleks moodustatud kaitsmiskomisjoni ees.

Lõputöö on juhendaja juhendamisel kirjutatav isikuline akadeemiline uurimistöö, milles käsitletakse ja lahendatakse terviklikult valdkonna aktuaalseid teoreetilisi või praktilisi erialaseid valdkonna probleeme. Võrreldes lõputööga on magistritöös autori panus ja uue teabe osakaal suurem. Valitud eriala õppekavas kinnitatud lõputöö mahukusest (EAP) sõltub lõputöö lehekülgede (tiitellehest kuni lisadeni) maht ja soovituslik minimaalne kasutatutav teadusallikate arv (vt Tabel).

Tabel. Lõputöö maht

Teadusallikateks on eelretsenseeritud (st teiste teadlaste poolt läbivaadatud ja heakskiidetud) allikad (nt raamatud, monograafiad, teadusartiklid, kogumikud, entsüklopeediad), mille on publitseerinud usaldusväärne kirjastaja. Teadusallikateks ei peeta eelretsenseerimata õpikuid, käsiraamatuid, juhendmaterjale, seadusi, direktiive, asutuste dokumente, ajalehti, ajakirju jpm.

1.3 Lõputöö juhendaja valik

Juhendajaks sobib TTÜ Eesti Mereakadeemia õppejõud, kellel on vähemalt lõpetajale antava akadeemilise kraadiga samaväärne diplom, teaduskraad või neile vastav kvalifikatsioon. Vajadusel (näiteks spetsiifilise ala spetsialisti kvalifikatsiooni nõudva teema käsitlemisel) võib lisaks juhendajale olla kaasjuhendaja väljastpoolt TTÜd. Kaas- ja väljastpoolt TTÜd juhendaja valik peab olema kooskõlastatud TTÜ Eesti Mereakadeemia vastava keskuse juhatajaga.

Tulevase juhendaja õigeaegne valimine ja tema nõusoleku taotlemine on üliõpilase ülesanne. Esmase valiku tegemisel võib üliõpilane lähtuda uurimisprobleemiga tegeleva keskuse õppejõudude nimekirjast, arvestades oma eelnevaid kontakte ning varasemat koostööd. Lõputöö on üliõpilase iseseisev töö, st juhendaja ei ole kaasautor, toimetaja ega teksti korrektor. Esitatud andmete õigsuse ja töö sisu eest vastutab üliõpilane. Üliõpilase jaoks on juhendaja kui õppejõud, kelle poole pöördutakse oma tööle esmase hinnangu, aga ka nõu ja abi saamiseks. Juhendaja ei kinnita ega hinda töid, mis esitatakse esimest korda juhendajale lugemiseks/tutvumiseks juba valmisvariandis ning mille põhiseisukohad on juhendajaga läbi arutamata. Juhendaja ei pea parandama vormistamisvigu, küll aga nende olemasolule tähelepanu juhtima. Sama kehtib stiili-, sõnastus- ja keelevigade kohta. Juhendajaga arutatakse läbi lõputöö struktuur, kasutatavad mõisted, terminoloogia ja uurimismetoodika.

2. Lõputöö põhimõtted

Lõputööle kehtivad üldtunnustatud põhimõtted: originaalsus, objektiivsus, tõestatavus, tulemuste kontrollitavus, täpsus, süsteemsus, selgus. Üliõpilase uurimuslik töö näitab, millisel määral oskab selle koostaja otsida, leida, analüüsida teemakohaseid fakte ja teoreetilisi seisukohti, valida sobivaid uurimismeetodeid ning analüüsida ja tõlgendada tulemusi. Üliõpilastöö peab selgelt väljendama autori panust teadmiste otsingul, kasutamisel, analüüsimisel ja tulemuste tõlgendamisel.

Lõputöö koosneb kolmest põhipeatükist, mis liigendatakse omakorda alapeatükkideks. Peatükid ja alapeatükid peavad olema nii sisuliselt kui ka loogiliselt üksteisega seotud ning moodustama teemale vastava terviku. Tavapäraselt põhineb esimene peatükk valdkonna teooria ülevaatele, teine kasutatavatele metoodikatele ja uurimisobjekti kirjeldamisele ning kolmas analüüsi teostamisele ja tulemuste tõlgendamisele.

2.1 Lõputöö loogika

Uurimisvaldkonna, -teema ja -probleemi valib üliõpilane iseseisvalt ning kooskõlastab selle juhendajaga. Uuritav probleem tuleb valida lähtudes isiklikest ja tööalastest huvidest ning edasisest võimalikust karjäärist. Lõputöö teema peab vastama valitud erialale. Uurimistöö tervikuna peab näitama, et autor tunneb tegelikkust teoorias ja praktikas, oskab leida ja püstitada olulisi probleeme ning neid kavakindlalt uurida ja lahendada. Hinnang tööle sõltub eelkõige sellest, mis tasemel ja kui hästi on uurimistöö erinevad osad koostatud, omavahel seostatud ning saavutatud eesmärgile vastav konkreetne tulemus.

Lõputöös tuleb määratleda valdkonna uudsusest ja aktuaalsusest lähtuv uurimisprobleem ning püsitada eesmärk, mida lahendada uurimisülesannete kaudu. Uurimisülesannete lahendamisel tuleb arvestada teoreetiliste seisukohtadega ja teiste autorite uurimistulemuste või lahendustega. Uurimisprobleemi lahendamiseks kasutatavat metoodikat tuleb kirjeldada ja uurimisprobleem valitud uurimismeetodi abil lahendada, tuginedes valdkonna teooriale ja püstitatud metoodikale ning võimalusel võrrelda saadud tulemust teiste autorite tulemustega.

2.2 Lõputöö ülesehitus

Lõputöö koosneb kolmest peatükist (teoreetiline, metoodiline, tulemuste analüüs). Lõputööd kavandades jälgida töö loogilist tasakaalu. Eri peatükkide mahud sõltuvad püstitatud probleemist ja töö suunitlusest. Üldiselt tuleb taotleda seda, et empiiriliste uuringute ja probleemi lahendamist käsitlev peatükk oleks mahukam (kuni 40% töö sisulisest mahust). Probleemide käsitlemine peab olema süsteemne ja terviklik. Lõputöö ülesehitus: tiitelleht (vt Lisa 1 ja 2), annotatsioon, sisukord, sissejuhatus, sisuline osa (teooria, metoodika ja probleemi lahendus), kokkuvõte, võõrkeelne lühikokkuvõte, viidatud allikad ja lisad.

Teoreetilises osas esitatakse ja võrreldakse teiste autorite poolt uuritavat teemat käsitlevaid teoreetilisi lähtekohti. Mõtestatud läbitöötatud teoreetilised allikad peavad moodustama sisulise, tähendusliku ja loogilise terviku.

Metoodilises osas tuleb moodustada loogilised seosed teoreetilises peatükis käsitletuga ning selgitada probleemi uurimiseks/lahendamiseks kasutatavaid lähenemisviise, mis võimaldavad saada uusi andmeid probleemi lahendamise kohta. Uurimismetoodika abil (informatsiooni kogumine, analüüsimine, lahendus- ja otsustamismeetodite) saab formuleeritud probleemi uurida ja l

ahendada.
Probleem lahendatakse, tuginedes esitatud teoreetilistele seisukohtadele kirjeldatud meetodeid rakendades (probleemi püstitamine, empiiriliste uuringute läbiviimine, uurimistulemuste analüüsimine, tõlgendamine ja järelduste tegemine, võimalike lahendusvariantide pakkumine ja valik). Tulemuste tõlgendamise peatükis ei viidata varem kasutamata allikatele.

2.2.1 Sissejuhatus

Lõputöö sissejuhatavas osas tuleb esitada teema valiku põhjendus, aktuaalsus ja uudsus, selgelt välja tuua uuritav probleem, töö eesmärk (vajadusel hüpoteesid) ja eesmärgi lahendamiseks püsitatud uurimisülesanded või -küsimused. Töös käsitletud probleemi lahendamisel tuleb autori panus selgelt esitada. Lõputöö sissejuhatus peab täitma järgmised peamised ülesanded:
• teema valiku põhjendus sh teema aktuaalsus, tähtsus ja uudsus;
• esitada, mida valdkonnas on varem tehtud;
• osutada millisele probleemile asutakse lahendust otsima või millist hüpoteesi asutakse tõestama või ümber lükkama;
• püstitada töö eesmärk;
• töö eesmärgi lahendamiseks määratleda uurimisülesanded või -küsimused;
• kavandatud eesmärgi saavutamiseks kasutatava metoodika valik;
• uurimisobjekti piiritlemine;
• töö ülesehituse selgitamine (lühike selgitus peatükkide kohta);
• olulisemad lähtematerjalid ja allikad.

Sissejuhatuses võib autor juhtida tähelepanu nendele töö koostamisel ilmnenud asjaoludele, mille teadmine aitab lugejal töö sisu paremini mõista. Sellisteks asjaoludeks võivad olla empiirilise materjali representatiivsuse ja kättesaadavusega kaasnevad probleemid, osundamine isikutele või institutsioonidele, kellelt on saadud abi töö kirjutamisel.

Sissejuhatuses ei lahendata püstitatud ülesandeid, ei esitata tabeleid ja jooniseid; ei tooda välja teema valikuga seonduvaid isiklikke motiive. Sissejuhatuse soovituslik pikkus on kaks kuni kolm lehekülge.

2.2.2 Sisuline osa

Töö sisulises osas käsitleb üliõpilane lahendusteid sissejuhatavas osas püstitatud eesmärgi saavutamiseks ja esitatud ülesannete lahendamiseks või küsimustele vastuste leidmiseks. Üldjuhul on soovitav ülesannete käsitlemisel või küsimustele vastuste leidmisel liikuda üldisemalt konkreetsele empiirilisele analüüsile (teoreetilised lähtekohad, metodoloogilised küsimused, uurimismetoodika). Teoreetilise ja empiirilise analüüsi vahekord sõltub käsitletavast teemast ja eesmärgi püstitusest. Kui töös keskendutakse empiirilisele analüüsimisele, tuleb kindlasti esitada ka ülesande teoreetiline käsitlus.

Tavaliselt ei kujune lõputöö tulemuseks fundamentaalsed uuendused uuritavas valdkonnas, kuid igas töös peab olema selgesti nähtav autori isiklik panus. See võib avalduda erinevate autorite arvamuste (teooriate) vastandamises ja võrdlemises koos omapoolse seisukoha ja hinnangu esitamisega; üldistuste, järelduste või rakenduslike ettepanekute tegemises läbitöötatud materjalidele tuginedes; mingi teooria või mudeli kasutamisvõimaluste hinnangus konkreetsetes tingimustes jne.

Lõputöö sisuline osa peab reeglina sisaldama järgmisi osi:
• teoreetiline osa: analüüsiv ülevaade teemakohasest probleemistikust ja teadusallikatest ning teooria-metodoloogilistest lähtekohtadest;
• metodoloogiline osa: esitatakse varem toimunud uuringute kirjeldus ning andmete kogumise ja töötlemise meetodid; küsitluse korral esitatakse valimi koostamise põhimõtted, valimi maht ja representatiivsus (küsimustik vms esitatakse lisas), tutvustatakse statistilisi meetodeid või programme, mida andmete töötlemisel rakendati;
• analüüsi osa: uurimise käigus saadud lahendused ja tulemused, nende oskuslik interpretatsioon ning järeldused.

Üksikasjalikud ja suuremahulised tabelid, küsitluste ja eksperimentide materjalid, intervjuud, andmete töötlemise õigsuse kontrollimist võimaldavad algmaterjalid jms esitatakse lisadena. Tulemuste esitamisel on tähtis osa autoripoolsel tekstil, kus analüüsitakse, võrreldakse ja üldistatakse saadud andmeid. Arutluses peavad selguma töö autori arvamused ja seisukohad uurimistulemuste kohta. Probleemide käsitlemine töö põhiosas peab olema võimalikult terviklik ja süsteemne, st tuleb uurida nähtuste eri aspekte ja need omavahel oskuslikult sünteesida.

Töö põhiosa peatükid ja nende allosad peavad olema sisuliselt ja loogiliselt üksteisega seotud ning moodustama teemale vastava terviku.

2.2.3 Kokkuvõte

Kokkuvõttes esitatakse vastused sissejuhatuses tõstatatud probleemidele, küsimustele ning püstitatud ülesannete lahendusvõimalused ja saadud tulemused. Kokkuvõtte peamisteks ülesanneteks on:
• esitada lühidalt töö sisulises osas saadud peamised tulemused, järeldused, hinnangud, ettepanekud jms;
• tuua esile töös tehtud järelduste ja ettepanekute kasutamise võimalused ja edasiarendamise suunad ning edaspidist lahendamist vajavad probleemid.

Kokkuvõttes ei püstitata uusi probleeme, ei esitata seisukohti ega järeldusi küsimustes, mida töö varasemates osades pole käsitletud; ei viidata kirjandusallikatele ega esitata teistelt autoritelt pärinevaid järeldusi ja seisukohti. Järeldused ja ettepanekud on soovitav konkretiseerida ja süstematiseerida ning esitada teksti sees eraldi punktidena või teesidena.

Sissejuhatus ja kokkuvõte peavad olema esitatud nii, et kõrvaline isik saab neid lugedes ülevaate töö eesmärgist, probleemidest, ülesannetest, koostamise käigust ja tulemustest põhiteksti lugemata. Kokkuvõtte pikkus on kaks kuni kolm lehekülge.

2.2.4 Annotatsioon, võõrkeelne lühikokkuvõte, viidatud allikate loetelu

Lõpuöö peab sisaldama töö alguses annotatsiooni ehk lühikokkuvõtet, töö lõpus võõrkeelset lühikokkuvõtet ja viidatud allikate loetelu.

Annotatsioon on sisuline lühikokkuvõte tööst, mis annab ülevaate kirjutise sisust, tõstes esile selle põhilised seisukohad ning määratledes lugeja jaoks uuritava teema piirid. Valminud uurimistöö lühikokkuvõte on „tagasivaatav“. Annotatsioon peab toimima iseseisvalt tähendusliku tekstina, olema kergesti loetav (selge sõnastus, lühikesed laused) ja mõistetav laiemale lugejaskonnale. Annotatsiooni tekstis esitatakse uurimistöö probleem ja eesmärk, uurimismeetodid, tulemused ja nende originaalsus ning rakendusalad. Esitatakse olulisi fakte, seoseid ja arvandmeid. Annotatsiooni lõpus, eraldi real, esitatakse võtmesõnad (5-10 sõna, olenevalt töö eripärast), mis peegeldavad töös käsitletud ainevaldkondi. Annotatsioon ei sisalda jooniseid, tabeleid ega graafikuid. Annotatsioonis ei ole soovitav kasutada sellist teksti, mis nõuab viitamist. Pikkuseks on ½-¾ lehekülge teksti.

Võõrkeelse lühikokkuvõtte on põhitekstist erinevas keeles. Võõrkeelne lühikokkuvõte on oluliste seisukohtade ja väidete ülevaatlik esitus. Lühikokkuvõte peab sisaldama töö kohta järgmisi andmeid: töö pealkirja täpne tõlge; autori nimi; keel, milles töö on kirjutatud; võtmesõnade loetelu (nimetavas käändes); andmed töö mahu kohta (töö sisulise osa maht lehekülgedes; jooniste, tabelite, valemite ja lisade arv; kasutatud kirjanduse ja muude allikate arv); põhiosa tekst. Põhiosa peab sisaldama: töö aktuaalsuse ja uudsuse põhjenduse; püstitatud probleemi, hüpoteesi, eesmärgi ja ülesannete kirjelduse; ülevaate probleemi lahendusest, saadud tulemustest, järeldustest, ettepanekutest. Võõrkeelse lühikokkuvõtte optimaalseks mahuks on ca 2/3 sissejuhatuse ja kokkuvõtte mahtude summast (maht 1,5 lk).

Viidatud allikate loetelu koostatakse alati, kui töö koostamisel tsiteeritakse või refereeritakse teisi allikaid. Viidatud allikate loetelu peab olema iga üliõpilastöö lõpus ja sisaldama vaid töö koostamisel kasutatud allikaid. Viidata tuleb nii trüki- kui elektroonilistele allikatele. Eesti Mereakadeemias kasutatakse empiirilistes uurimistöödes tekstisisest (nime-aasta) viitamisstiili, õigusteaduslikes uurimistöödes joonealust (nime-aasta) viitamisstiili.

2.2.5 Nime-aasta viitamisstiil

Nime-aasta viitamisstiil on teksti sees ümarsulgudes, algab perekonnanimega (kui autor puudub, siis dokumendi, foto vms puhul pealkirja esimeste sõnadega), järgneb ilmumisaasta, täpsete andmetega teksti või tsitaadi korral koma (või koolon) järel leheküljenumber. Koma või kooloni kasutamine peab olema kogu töö ulatuses ühene. Tabelitel on pealkiri, joonistel allkiri, lisatakse juurde viide koostaja kohta.

Detailsed juhised viitamiseks on on juhendis „Viitamine“ lk 3-10. Mõned näited nime-aasta viitamisstiili kasutamise kohta tekstis ja viidatud allikate loetelus:

Tekstis (raamat): Mereveondus on nii meretranspordi kui ka komplekse transpordi- logistikasüsteemi kõige paindlikum ja mobiilsem osa (Eidast 2007, 9).
Viidatud allikate loetelus (raamat): Eidast, A. (2007). Meretranspordi kommertsekspluatatsioon. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda

Tekstis (artikkel internetist): 2016. aasta veebruaris langes Baltic Dry indeks senise ajaloo madalaimale tasemele, 290 punktini (Jose 2016).
Viidatud allikate loetelus (artikeel internetist): Jose, K. (2016). Baltic index slips further, hits new record low. Reuteres, 10.02.2016 http://www.reuters.com/article/baltic-index-idUSL8N15P3Z4 (10.03.2017)

2.2.6 Lõputöö keeleline korrektsus

Kirjalik lõputöö eesti õppekeelega õppekaval kirjutatakse eesti keeles. Erandkorras (välisüliõpilane, kaasjuhendaja on välisülikoolist, välismaal õppimine ja töö kirjutamine jms) ja juhendaja nõusolekul ning vastavat võõrkeelt valdava kaitsmiskomisjoni olemasolul võib töö olla eesti õppekeelega õppekaval kirjutatud võõrkeeles.
Oluline on töö keeleline ja stiili korrektsus. Kasutatav kirjastiil peab olema teaduslik. Tuleb hoiduda võõrkeelte liigsest mõjust eestikeelsele tekstile. Tõlkida tuleb lause mõtet, mitte üksikuid sõnu. Juhul kui võõrkeelsele terminile adekvaatset eestikeelset vastet leida ei suudeta või kaheldakse oma valikus, on soovitav eestikeelse vaste järel sulgudes lisada ka vastav võõrkeelne termin või esitada need koondatult ühes lisas. Eesti keelde ülevõetud võõrkeelsed terminid, mida kirjutatakse ja hääldatakse võõrkeelsetena, tuleb trükkida kursiivis. Lühendite kasutamisel tuleb eelnevalt need defineerida täieliku kirjapildi kaudu või esitada lisas koondloend koos vastavate määratlustega, millele iga lühendi esmakordsel kasutamisel viidatakse. Erandi moodustavad vaid üldlevinud lühendid (USA, ÜRO, EL jt). Pealkirjades lühendeid ei kasutata. Kõikidest lühenditest tuleb töö ulatuses kinni pidada.
Kõneviis ja -vorm, milles töö kirjutatakse, peab olema ühtne kogu töö ulatuses. „Mina“ ja „meie“ vormi (näiteks „meie uurisime“, „ma analüüsisin“) asemel on soovitav kasutada umbisikulist vormi (näiteks „töös käsitletakse, analüüsitakse, uuritakse, hinnatakse“ või „on käsitletud, on analüüsitud“ jne). Eelistatav on kindla kõneviisi kasutamine, sest tingiva kõne valdav kasutamine võib jätta mulje, et autor ei ole oma seisukohtade õigsuses kuigi veendunud. Võõrsõnade ja vähekasutatavate mõistete tähendust ja õigekirja tuleb vajadusel kontrollida.

3. Lugemissoovitus

Aarma, A., Kalle, E. (2003). Teadustöö alused. Tallinn: Tallinna Tehnikaülikooli Kirjastus.

Chalmers, A. (1998). Mis asi see on, mida nimetatakse teaduseks? Arutlus teaduse olemusest ja seisundist ning teaduslikest meetoditest. Tartu: Ilmamaa.

Creswell, J. W. (2009). Research design: qualitative, quantitative, and mixed methods approaches. Thousand Oaks: Sage.

Hirsjärvi, S., Remes, P., Sajavaara, P. (2005). Uuri ja kirjuta. Tallinn: Medicina.

Kasik, R. (2007). Sissejuhatus tekstiõpetusse. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Laherand, M.-L. (2008). Kvalitatiivne uurimisviis. Tallinn: Sulesepp.

McMillan, K. & Weyers, J. (2011). Akadeemilise kirjaoskuse arendamine. Rmt: Õppimine kõrgkoolis. Tudengi käsiraamat. SA Archimedes, lk 249–326.

Neuman, W. L. (2011). Social research methods: qualitative and quantitative approaches. Boston: Pearson.

Saldana, J. (2009). The Coding Manual for Qualitative Researchers. London: Sage.

Sarantakas, S. (2005). Social Research. Third ed. NY: Palgrave Macmillan.

Yin, R. K. (2003). Case study research: design and methods. 3rd ed. Thousand Oaks: Sage Publications.